Mine sisu juurde

Donald Davidson

Allikas: Vikipeedia

Donald Herbert Davidson (6. märts 1917 Springfield, Massachusetts30. august 2003 Berkeley, California) oli ameerika filosoof, analüütilise filosoofia suurkujusid. Ta tegeles eriti vaimufilosoofia ja keelefilosoofiaga.

Davidsoni vanemad olid Clarence Herbert Davidson ja Grace Cordelia Anthony. Varsti pärast Donaldi sündi asus perekond elama Filipiinidele, kust nad naasid, kui Donald oli umbes neljane. USA-s elati Amherstis Massachusettsis ja Philadelphias, ja kui Davidson oli üheksa- või kümneaastane, asuti elama Staten Islandile. Alles siis läks Donald (avalikku) kooli ja õppis esimeses klassis koos endast tublisti nooremate lastega. Tema järgmine kool oli Staten Island Academy, kus ta õppis alates neljandast klassist.

1939. aastast õppis ta Harvardi Ülikoolis algul anglistikat ja võrdlevat kirjandusteadust (tema teemad olid (Theodore Spencer Shakespeare'ist ja Piiblist, Harry Levin James Joyce'ist), kuid läks varsti üle klassikalise filoloogia ja filosoofia alale. Õpingute ajal oli ta huvitatud kirjandusest ja antiigist ning sattus Alfred North Whiteheadi tugeva mõju alla, olles teisel aastal kuulanud kaht tema kursust, millega too oma õppejõutegevuse lõpetas. Davidson sai 1939 bakalaureusekraadi.

Tema magistriõpingud keskendusid antiikfilosoofiale. Aastal 1939 või 1940 tutvus ta Willard Van Orman Quine'iga, kes tema mõtlemist tugevasti mõjutas, muutes seda analüütilisemaks. Harvardis luges ta Feigli ja Sellarsi loogilise positivismi antoloogiat. Ta sai 1941 magistrikraadi.

Ta elas mõnda aega California osariigis, kus kirjutas stsenaariumi raadio sarikuuldemängule "Big Town", mille peaosas oli Edward G. Robinson. Siis naasis ta Harvardi ülikooli, kus sai stipendiumi antiikfilosoofia alal, ning õpetas filosoofiat, õppides samal ajal ise Harvard Business Schoolis. Kooli lõpetada ta ei jõudnud, sest ta kutsuti mereväkke, kuhu ta oli ise soovinud minna. Ta teenis 1942–1945 (kolm ja pool aastat) Vahemerel, õpetas piloote vaenlase lennukeid ära tundma ning osales Sitsiilia, Salerno ja Enzio ründamises. Pärast sõda proovis ta kirjutada romaani, kuid sellest ei tulnud midagi välja.

Ta naasis antiikfilosoofia juurde ning kaitses 1949. aastal doktoritöö Platoni "Philebosest". Davidson kommenteerib seda nii: "Põhitees, mis kujunes, seisnes selles, et kui Platon oli "Parmenidese", "Sofisti", "Theaitetose" ja "Riigimehe" uurimuste ja kriitika järelmina ideedeõpetuse ümber töötanud, sai ta aru, et seda õpetust ei saa enam rakendada mingi eetilise seisukoha põhitoena nagu "Riigis" ja mujal." Ta pidas oma väitekirja nüriks.

Davidsoni esimene töökoht pärast doktorikraadi saamist oli New Yorgi Queen's College'is. Aastatel 1951–1967 töötas ta Stanfordi Ülikoolis, 1967–1970 Princetoni Ülikoolis, 1970–1976 Rockefelleri Ülikoolis, 1976–1981 Chicago Ülikoolis ning 1981. aastast surmani California Ülikoolis Berkeleys, kus ta oli Willis S. ja Marion Slusseri filosoofiaprofessor.

Tema tuntumad tööd avaldati alates 1960. aastatest üksikute artiklitena. Davidson liikus tegevusfilosoofia ja keelefilosoofia kaudu metafüüsika, vaimufilosoofia ja epistemoloogia juurde, põigates puhuti sisse ka esteetikasse, filosoofilisse psühholoogiasse ja filosoofia ajalukku.

Davidson suri 30. augustil 2003 südame äkkseiskumise tagajärjel pärast põlveoperatsiooni. Tal jäi pooleli mitu suurt tööd, sealhulgas raamat predikatsiooni loomusest, mis avaldati postuumselt.

Otsustusteooria

[muuda | muuda lähteteksti]

1950. aastatel arendas Davidson koos Patrick Suppesiga välja eksperimentaalset lähenemist otsustusteooriale. Nad jõudsid raamatus "Decision-Making: An Experimental Approach" (1957) järeldusele, et subjekti uskumusi ja eelistusi ei saa teineteisest eraldi vaadelda, mistõttu alati on palju viise inimese tegude analüüsimiseks soovide, proovimiste ja väärtustuste kaudu. See järeldus sarnaneb Quine'i tõlke alamääratuse teesiga.

Vaimufilosoofia

[muuda | muuda lähteteksti]

Alused on põhjused

[muuda | muuda lähteteksti]

Davidsoni esimene oluline filosoofiline publikatsioon oli artikkel "Teod, alused ja põhjused". Ta väidab seal, et teo seletamine aluste abil (näiteks kavatsustele ja motiividele viidates) on teatud laadi põhjuslik seletus. Nimelt saavad alused tema meelest tegusid seletada ainult niivõrd, kui nad on ühtlasi nende tegude põhjused. See oli vastuolus tolleaegse arusaamaga, et sündmuse põhjuslik seletus peab seda sündmust esitama mingi üldise seaduse erijuhuna; alustele viitavalt seletuselt seevastu oodati näitamist, kuidas tegu sobib mingisse mõistuspärase käitumise laiemasse mustrisse.

Davidson abiellus mitu korda, viimast korda 1984. aastal Marcia Cavelliga. Thomas Nagel on teda nimetanud sügavalt erootiliseks inimeseks.

Davidson reisis palju ning tal olid laialdased huvialad, millega ta väga energiliselt tegeles. Ta oli suurepärane pianist ja suur muusikahuviline (Stanfordis õpetas ta ka muusikafilosoofiat). Harvardis õppis ta koos Leonard Bernsteiniga ning mängis temaga neljal käel klaverit. Bernstein kirjutas muusika Davidsoni kreekakeelsele Aristophanese "Lindude" lavastusele ja juhatas seda. Osa muusikalist materjali läks käiku Bernsteini balletis "Fancy Free".

Davidsonil oli piloodiluba, ta ehitas raadioid ning armastas mägironimist ja surfamist.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]